Mõtted

   Vaatasin täna kahte teadet facebookis. Ikka fotomehe mätta otsast. Neist üks meenutas konkurssi"Mida eestlased söövad" ja teine oli ühe naisfotograafi koduleht.
   See seimene, konkurss nimelt, on ellu kutsutud selleks, et pildis näidata kui hästi me elame. Tuhkgi ta ei kajasta. Kas seal on ükski pilt kodutute toidust? Kas on pilte toidust, mida söövad toiduabi saajad? Muidugi mitte. Samas on neid sadu, isegi tuhandeid. Äraarvamata palju on neid, kes jaksavad rahuldavalt süüa vaid korra päevas. See ei tähenda, et nad söövad tervislikku toitu. Süüakse seda, mis odav ja mis täiskõhu tunde tekitab. Kindlasti pole siin midagi ilusat vaadata ja pildistada. Keedukartul ilma lisandita või veega keedetud abipaki-puder pole sugugu isuäratavad. Selline on kah tegelikkus. Paljud seda ei usu. Keegi sellise toidu sööjatest oma toidust ei räägi, veel vähem pildistatakse seda. Pole ju ka kohta, kus seda teha.
ERM võib ju sellise konkursi korraldada, aga üldistuse tegemiseks see näitus ei sobi.
   Toon ühe sellise isiku päevamenüü:
portsjon eelmisest päevast jäänud abipaki-neljaviljahelveste putru
mõni kartulipabul, mis koorega keedetud ja lisatud toiduabi õli
tops musta teed, esialgu veel suhkruga, kuni jätkub.
   Ja ongi kõik! Näljatunnet ei teki, aga kasulik kah pole.Rasvu-valke polegi. Ja nii suurema osa ajast.
   Tehku keegi siit järeldus või jätku tegemata...

   Teine meelepaha tekitaja oli ühe loodetavasti ikka kõrgelt hariduse saanud noore naisfotograafi koduleht.
   Ta on spetsialiseerunud pulmadele ja portreedele. Pakub ennast üle Eesti. Vaatasin siis juhuslikku valikut piltidest ja kahju hakkas . Ei tea kellest. Kas koolitajatest, rahast, mis koolitamisele kulus või klientidest. Pildid olid amatööri tasemel. 
   Olen aastaid amatööre koolitanud. Teen seda kah praegu. Ikka selleks, et mitte näha halbu pilte. Selleks, et võimalikult paljud saaksid aru, milline pilt peaks välja nägema. Mul on olnud palju erinevaid õpilasi. On neid, kes mõistavad, milline foto olema peaks, on aga ka neid, kellele seda selgeks teha ei saa. Tagasi alguse juurde. Selliseid pilte, nagu teeb silmas peetav kutseline fotograaf, peaksid teha suutma kõik mu õpilased, kes eelmisest aastast ringi kuuluvad. Oskavad korralikult kadreerida, ja ka viimistleda. 
   Kas sellise tulemuse saavutanu tohib ennast kutseliseks nimetada? Ateljees pildistamine ja kalli tehnika kasutamine ei tee inimesest professionaali. Igal asjaTUNDJAL peaks olema mingi oma lähenemine pildistatavatesse. 
   Kogu see facebooki laikimine teeb murelikuks. Isikupärasus reeglina ei meeldi nii palju kui madalalt keskpärasus. Põhjus - "ka mina saan sellega hakkama/ka mul on selline pilt"! Niimoodi see rahva lemmikute tekitamine käib. 
   Mul oli üks suurepärane õpilane. Ta oli arenemisvõimeline ja arenes kah. Valmistas õpetajale palju rõõmu. Nüüd, mil ta omaette tegutseb, puhkab ta vanadel loorberitel. Pole palju uut, pole edasiminekut. Äkki on tal aega vähe? Ei tea. Aga edasi peaks minema, kui ambitsioone jätkub. Peaks oma käekirja omandama ja viimistlema, mitte viimastest kiitustest elama. Praegu oleks ma tema suhtes üpris kriitiline ja noriv.