Mõtted

   Vaatasin täna kahte teadet facebookis. Ikka fotomehe mätta otsast. Neist üks meenutas konkurssi"Mida eestlased söövad" ja teine oli ühe naisfotograafi koduleht.
   See seimene, konkurss nimelt, on ellu kutsutud selleks, et pildis näidata kui hästi me elame. Tuhkgi ta ei kajasta. Kas seal on ükski pilt kodutute toidust? Kas on pilte toidust, mida söövad toiduabi saajad? Muidugi mitte. Samas on neid sadu, isegi tuhandeid. Äraarvamata palju on neid, kes jaksavad rahuldavalt süüa vaid korra päevas. See ei tähenda, et nad söövad tervislikku toitu. Süüakse seda, mis odav ja mis täiskõhu tunde tekitab. Kindlasti pole siin midagi ilusat vaadata ja pildistada. Keedukartul ilma lisandita või veega keedetud abipaki-puder pole sugugu isuäratavad. Selline on kah tegelikkus. Paljud seda ei usu. Keegi sellise toidu sööjatest oma toidust ei räägi, veel vähem pildistatakse seda. Pole ju ka kohta, kus seda teha.
ERM võib ju sellise konkursi korraldada, aga üldistuse tegemiseks see näitus ei sobi.
   Toon ühe sellise isiku päevamenüü:
portsjon eelmisest päevast jäänud abipaki-neljaviljahelveste putru
mõni kartulipabul, mis koorega keedetud ja lisatud toiduabi õli
tops musta teed, esialgu veel suhkruga, kuni jätkub.
   Ja ongi kõik! Näljatunnet ei teki, aga kasulik kah pole.Rasvu-valke polegi. Ja nii suurema osa ajast.
   Tehku keegi siit järeldus või jätku tegemata...

   Teine meelepaha tekitaja oli ühe loodetavasti ikka kõrgelt hariduse saanud noore naisfotograafi koduleht.
   Ta on spetsialiseerunud pulmadele ja portreedele. Pakub ennast üle Eesti. Vaatasin siis juhuslikku valikut piltidest ja kahju hakkas . Ei tea kellest. Kas koolitajatest, rahast, mis koolitamisele kulus või klientidest. Pildid olid amatööri tasemel. 
   Olen aastaid amatööre koolitanud. Teen seda kah praegu. Ikka selleks, et mitte näha halbu pilte. Selleks, et võimalikult paljud saaksid aru, milline pilt peaks välja nägema. Mul on olnud palju erinevaid õpilasi. On neid, kes mõistavad, milline foto olema peaks, on aga ka neid, kellele seda selgeks teha ei saa. Tagasi alguse juurde. Selliseid pilte, nagu teeb silmas peetav kutseline fotograaf, peaksid teha suutma kõik mu õpilased, kes eelmisest aastast ringi kuuluvad. Oskavad korralikult kadreerida, ja ka viimistleda. 
   Kas sellise tulemuse saavutanu tohib ennast kutseliseks nimetada? Ateljees pildistamine ja kalli tehnika kasutamine ei tee inimesest professionaali. Igal asjaTUNDJAL peaks olema mingi oma lähenemine pildistatavatesse. 
   Kogu see facebooki laikimine teeb murelikuks. Isikupärasus reeglina ei meeldi nii palju kui madalalt keskpärasus. Põhjus - "ka mina saan sellega hakkama/ka mul on selline pilt"! Niimoodi see rahva lemmikute tekitamine käib. 
   Mul oli üks suurepärane õpilane. Ta oli arenemisvõimeline ja arenes kah. Valmistas õpetajale palju rõõmu. Nüüd, mil ta omaette tegutseb, puhkab ta vanadel loorberitel. Pole palju uut, pole edasiminekut. Äkki on tal aega vähe? Ei tea. Aga edasi peaks minema, kui ambitsioone jätkub. Peaks oma käekirja omandama ja viimistlema, mitte viimastest kiitustest elama. Praegu oleks ma tema suhtes üpris kriitiline ja noriv.

Otsus ja mõtted

Otsustasin eile: mitte osaleda EFKÜ konkurss-näitusel.
Miks?
Kindlasti kõigepealt selle pärast, et kogu piltide esitamise protseduur polnud korralikult läbi mõeldud. Pildid, mis pidid laekuma virtuaalselt ja keskmises mõõdus, peavad nüüd keerulisemalt laekuma kahte kohta uues ja erinevas mõõdus. Kaks nädalat esialgu otsustatust hiljem. Kui žürii teeb oma otsuse, mis toimub ilmselt heal juhul nädala jooksul, tuleb nädalaga pildid suures formaadis vormistada lasta. Kodus seda juba ei tee. Kuna pildid tuleb ise ka näitusevalmis esitada ja teadaolevalt EFKÜ-l raamimisvõimalus puudub, kulub autoritel selleks ka mõni päev kuni paar nädalat. Tähtaeg seda ei luba. Pildid peavad kohal olema kaks nädalat pärast žüriile esitamise tähtaega. Seega peaksid pildid valmis kujul juba ooteasendis olema! Kes aga internetiga sinasõber pole, on siiani teadmatuses. Informatsiooni levitamisel ei saa loota vaid tehnilistele vahenditele. Nagu see paljudes valdkondades meie riigis kombeks. Kõik ei käi kõikjal igasuguseid asju uurimas. Peale kõigile kasuliku ühe ajalehe on nüüd kümneid kuni tuhandeid infoallikaid. Pole mõeldav, et kõik õigest kohast teavet saada püüavad. Muide, EFKÜ liikmete posti- ja internetipostiaadressid on korraldajatel teada. Sinna pole veel ühtegi teadet jõudnud! Nüüd saatma hakata on lootusetult hilja!
Mina ise korraldan teist aastat pööripäevaaegsete seisundifotode konkurssi. Ikka interneti kaudu, aga tegelik näitus on seinal ja paberil. Varem oli probleemiks üleslaadimislehe puudumine, nüüd siis veel mugavus. Osavõtjaid pidi tulema omajagu. Osa kutsututest andsid lubaduse. Tulemuseks oli see, et lubajatest osales vaid KAKS. Enamik pilte tuli oma enda lähikonnast, kuigi huvi tundus olevat palju-palju suurem.
EFKÜ liikmetele, kes on mu FB sõbralistis, sai teade edasi antud. Tulemus ikka vaid ÜKS OSALEJA. Mida see tähendab? Ilmselt vaid seda, et internet on vaid juhuslik lugemiskoht ja mitte millekski ei kohusta ka siis, kui lubadus antud. Need ju lihtsalt sõnad, mis koosnevad suurest osast ühtedest ja nullidest. Null aga ei maksa miskit!
Samas: kulutused ja põhitöö võtsin enda ja sponsori kanda. Nädalapäevad iga pööripäeva kohta kulutasin igasugusele organiseerimisele, piltide trükkimisele ja lõpuks ülespanekule. Ikka oli osalejaid napilt. Milles häda? Kas selles, et enamik eksponeerib end oma kodulehel ja muul moel pilte näidata ei taha (julge?). Kas tänapäeval on ainult nii võimalik ennast näidata? Loodan, et mitte. Tõsisemad tegijad peaksid ikka ka mitte ainult ekraanilt vaadatavad olema. Lõppresultaat, kuni me ikka traditsioonilist pilti näha tahame või kasutame, peaks ikka mingil läbipaistmatul alusel olema. Helendav pilt on küll efektne, aga mitte alati kasutatav.
Teiseks küsimuseks on, miks need, kes mingil määral on fotograafias midagi saavutanud (pean silmas kiitust ennekõike) on oma tee pooleli jätnud? Nii mitugi noort inimest, kes on esimesed aabitsatõed omandanud, on oma osaluse ringis katkestanud. Ja seda ilma etteütlemiseta. Mul on sellest alati kahju olnud. Midagi hakkab looma... ja siis on lõpp. Liiga vara peetakse end piisavalt targaks. Oma laad ja stiil, kui ta on kujunemas, on toredad asjad, aga seda tuleks pikalt lihvida. Ilma pideva tööta edasiminekut ei ole.
Nii ka kunstis üldisemalt. Tantsijad peavad vormi hoidmiseks pidevalt harjutama, maalikunstnikud teevad peale põhiteoste suure hulga visandeid ja etüüde. Mõne kunstiliigi viljelejad tegelevad paralleelselt teise materjaliga, et end vormis hoida. Kui võrrelda suurte kunstnike teoseid pika loometee eri etappidest, leiab selliseid erinevusi, et raske on neid sama kunstniku loominguks pidada. Areng ja arendamine on pidevad protsessid.
Kuna mina jagan fotorahva kolme rühma, siis on neil rühmadel ka erinevad lähenemised fotole.
Esimene rühm on kodupildistajad. Nemad teevad pilti vaid endale ja tuttavatele meenutamiseks. See on loomulik kõigile ja kasulik kirjutamise juurde. Siin on kasulik läbi teha algkursus fotograafiast. Möödunud sajandi alguse "1-he tunniga fotograafiks" tasemel. Tegelikult vist kulus ka tookord rohkem aega.
Teine rühm on ehtsad fotohuvilised, harrastajad või amatöörid. Nende tegevus peaks olema suunatud fotokunsti maadele. Kes saab paremini, kes halvemini sellega hakkama. Kindel on see, et kõik nad pidevalt täiendavad ennast ja püavad oma töid eksponeerida. Sest selleks nad seda teevad, et end väljendada. Ja kes ikka helikindlas ruumis laulma hakkaks või pimeduses pilte vaatama hakkaks! Selle seltskonna jaoks on loomingu eksponeerimine väga oluline.
Ja kolmas seltskond on fotograafid. Nemad on kutselised ja elatuvad sellest.
Ja kes on siis kunstnikud? Need on asjatundjad kahest viimasest grupist. Kõik professionaalid ei ole isegi korralikud fotograafid, osa on kindlasti kehvad käsitöölised. Kahjuks ka suurte ateljeede pildistajad. Mida teha, kui "silma" ei ole! Kodupildistajad kunstnikud olla ei saa. Nende seas võib olla neid, kel on midagi juhuslikult õnnestunud, ja see on ka kõik. Seega tahan öelda, et need, kes end tegijateks peavad, peavad pidevalt end vormis hoidma. Seda siis pideva harjutamise = pildistamise ja enda täiendamise teel. Uut tehnikat võib tundma õppida, aga see pole oluline. Oluline on oma enda väljendusvahendite viimistlemine.
Tagasi tulles alguse juurde, tahan öelda, et kasvõi nui neljaks, tuleb ettevõtmise väljakuulutamisel teada, mismoodi asjad käima hakkavad. Kui ei õnnestu, tuleb asi kasvõi edasi lükata või kõva häälega kuulutada välja oma idee pankrot. Uuesti ja paremini saab ikka üritada. Pärast on hingepiinasi vähem.